Järjekordne "pärl" Mihkli repertuaarist, oli paslik üles tähendada.
Pärast töö lõppemist jaanuari alguses tuli oaljude asjade kokkulangemisel idee teha üks ringsõit siin Põhjasaarel. Kaks nädalat kestnud puhkuse jooksul sai läbi sõidetud pea 3000 km. Auto pidas vastu, st et tõi alguspunkti tagasi, ainult esipidurid krigisevad hirmsasti.
Pärast kaht nädalat oli tekkinud suur väsimus sõitmisest ja kõigest. Oli selline tunne nagu vaated korduvad ning justkui enam midagi uut näha pole, kuigi läbi sai sõidetud ehk ainult pool saarest. Olen kuulnud jutte, kuidas räägitakse, et NZ on kõige ilusam riik maailmas ning kui siin loodust nautida, siis võib vaadete pärast pikali kukkuda, kuna nii ilus on. Okei, ilus on küll - mäed, rohelus, orud, puud jms, rannad - aga nagu mainisin, siis tegelikult on need üle terve saare kõik sarnased. Ja siis ilm. Vähemalt 2-3 päeva nädalas sajab või on pilvine. See rikub meeleolu. Väga meenutab Eesti suve. Jah, kui päike paistab, siis on mõnus soe, aga päikseta... Ja praegu peaks siin olema peaaegu südasuvi! Ma ei kujuta ette, mis siis kuu või kahe pärast on, kui sügis algab. Tegelikult on loodus ka Eestiga sarnane, mõtlen seda roheluse osa. Siin muudavad pilti ainult need mäekünkad. Nagu poisid ütlesid, siis Euroopas on kõik see olemas, mida siin pakutakse. Ise ei oska kommenteerida, kuna pole Lõuna-Euroopas reisimas käinud.
Vot. Sellised vastakad emotsioonid siis sellest riigist. Kohalikud räägivad, et lõunasaar on see piltilus koht, 8. maailmaime, aga eks näha ole. Veidi skeptiline selle kohalt nüüd. Praegu jälle neljas päev järjest pilves. Käin oma pikkade riietega.
Pilte ööbimiskohtadest
