Päikse ja poniga võidu

Esmaspäev korvpalli seltsis (üle pika-pika aja) - käisime Mihkliga kohalikku meistriliigat vaatamas. Sain järgmise asja listist maha kriipsutada.

Nägime lisaaega ka, nii et võib öelda, et oli põnev.

Kääbus-albiino poni. Jooksin temaga 100m võidu peale. Ta oli must pidevalt meetri-kaks ees. Ja ma tean, et ta oleks suutnud veel juurde panna... Piinlik.

Topelt vikerkaar ja meie kivine rand. Paljajalu väga ringi lipata ei saa, aga istuda ja rahulikult nautida küll.

Mis toimub.

Pärast Tongarirot olen endiselt Cliftonis oma telgis. Kuigi õunatöö sai kiirelt otsa, siis tegelikult suurt muret pole, kuna sain oma vana töö viinamarjaistanduses tagasi. Peale minu töötab vineyardis ainult üks bäkker, teised on kõik kohalikud põliselanikud. Mingil põhjusel on need inimesed bäkkeritega vähem kokku puutunud ja seega paistame neile suht eksklusiivsed: "mis mõttes te rändate mööda maailma ringi? Kuidas?". Nad võivad ka arvata, et meil on väike retardation küljes. Üks vahejuhtum: jõuan siis kahele u 40. aastasele töölisele marjapōōsaste vahel järele ja üks küsib, et kus see Eesti siis täpsemalt on. Enne kui vastata jõuan, kuulen kuidas teine teiselt poolt põõsast kaasmaalasele sosistab: "räägi aeglasemalt, ta ei saa muidu aru".

Muidu on töö ok. Ainult viimasel ajal sajab nii palju vihma ja marju korjata ei saa, kui nad märjad on, ning seega on töötunde äärmiselt vähe. Kiire rahakogumise plaan praegu sellepärast väga hästi ei edene. Kusjuures, minu maooridest töökaaslased on väga õnnelikud vihmase päeva üle. Nimelt, kui nemad töötabad nädalas alla 30 tunni, siis riik maksab vahe kinni ja nad saavad raha 40 tunni eest (siin makstakse palk iga nädal). Teine hea võimalus raha koguda NZs on endale lapsed saada. Kolme lapse pealt saad 1200$ e u 720€. NÄDALAS. Kui peaksid üksikvanem olema, siis veel rohkem. Kui tööl end vigastad, siis saad samuti suured kompensatsioonid. Pensioniiga algab u 60selt. Raha saad vähemalt 700$ nädalas. Kui otsustad edasi töötada, siis palk on sellele lisaks. Pole ime, et inimesed siin naeratus näol ringi käivad ja näiliselt muretut elu elavad. Tõenäoliselt on see laialt levinud ülekaalulisus üks selle süsteemi tagajärg. 

Ja kust raha tuleb? Lugesin, et nt Austraalias panustasid bäkkerid oma maksudega üks aasta 3,6 biljonit dollarit eelarvesse. Ja kui ma siis teada sain, et mõned inimesed, kes vineyardis minuga sama lihttööd teevad, saavad tunnis kõrgemat palka, ning lisaks nende vabad päevad makstakse kinni minu miinimum palga maksude arvelt, ajab veidi vihaseks küll. 

Vot. Elame edasi.

Hundipass ja Tongariro

Pärat nelja päeva õunakorjaist lasti mind sealt lahti. Just. Öeldi, et pole piisavalt tööd. :D Nii palju siis sellele panustamisest. Aga savi. Cliftonis olin olnud juba üle kuu aja, oligi viimane aeg paaripäevane väljasõit teha. Esimene peatus - Rotorua linn.

Sarnaselt Waiotapule, olid ka siin aurujärved ja geisrid. V.a Rotoruas sai samu asju tasuta vaadata.

Kohalikud laadal süüa ostmas.

Krõll ka

Maoori kirik

Maoori maja aurujärve kaldal

Maoori nägu

Geiser maoori tagaaias

Järgmine - Tongariro Alpine Crossing. Matk, mis oli mul nn nimekirjas ka olemas, mida kindlasti tahan ära teha. 20 km vulkaaniliste mägede vahel. Pidavat olema üks NZ populaarsemaid. 

Matk algas hommikul kella seitsmest, enam vähem koos päikesetõusuga. Pildil Mt Ruapehu - põhjasaare ainus lund kandev tipp. Kõrgus 2700 ja veits peale. Sinna otsa loomulikult ei jõudnud.

Frodo ja Sami jälgedes - Mt Doom, the gateway to Mordor. Päris nimi Mt Ngauruhoe, kõrgus 2200. Viimati purskas 1975. 

Bokserite väel ja pilvedest kõrgemal.

Emerald lakes + ilmselgelt pidin peagi pikad püksid jalga tagasi panema.

Aega võttis 7 ja pool tundi. Sh rahulikud pausid ja vaadete nautimised. Ilm oli ka õnneks super. Kuigi kõrgemais punktis, 1700m ja midagi, oli tuul äärmiselt külm, nii et Eestist kaasa võetud talvejope üle oli hea meel. Matka lõpus oli tunne, et nagu midagi erilist füüsiliselt polnudki, kartsin hullemat. Kott oli ka piisavalt raske, kuna olin varunud igaks juhuks rohkem süüa, juua ja riideid. Igatahes, järgmine päev oli keha ikkagist korralikult kange. Hea trenn vähemalt. Rajal nägin inimesi alates u 6ndast eluaastast ja lõpetades vast mingi 70ga, oli fitnessi hunte ja parajalt ülekaalulisi. Paistab, et kõik said hakkama. Hea on vaadata, kuidas vanakesed lõbusa näoga, mitte küll sama kiiresti edasi liikudes, aga ikkagi elust rõõmu tunnevad ja selliseid pool ekstreemseid asju ette võtavad.

:D Milline kardinaalne viga. Hoopis naistepäev oli, mitte emadepäev. Aga noh, suht sama, nii et head naistepäeva hoopis!

7. märts, sissekanne number x. Väljas paistab päike.

LLSee nädal sain vihma tõttu kokku neli vaba päeva, aga väss on olla ikkagi. Tegin endale Hastingsi raamatukogus kaardi. Võtsin kohe 2 raamatut ka. Nendest esimese, Into the Wild, lugesin kahe päevaga läbi. Pean taas tõdema, et filmi vaatamise ja raamtu lugemise vahel on vahe ikkagi suur. Raamat annab justkui nii palju rohkem. Igatahes, kellele film korda läks, soovitan lugeda. Mõtteid saab sealt igasuguseid. 

Pühapäeval proovisin teha õunakooki. Õunu saan nüüd ju tasuta. Õunatöö hakkas ka reedel lõpuks pihta, aga algus ränk tüütu ja veits raske ka. Eelmisest kogemusest on meeles, et peaks paremaks tingimused minema. 

Kodu palmi all

Naabrimees tuli töölt koju

Stingray, mille ära sõime

Selle haipoja ka. Uim on näha, näete?

Käisin kanalas ka

Õuntega on nii, et esimesel päeval sõin neid töö juures hästi palju. Õhtul kõht valutas. Mõtlesin, et järgmine päev ei söö. Järgmise päeva õhtul valutas kõht veel rohkem. Õunad olid head. Aga neljanda päeva õhtul enam ei valutanud. Eile sai üks prantslane siin samas ookeanis selle sammuse stingray käest nõelata. Viidi kiirabiga minema, aga ellu jäi. Enam ujuma ma ei lähe igatahes. Vahepeal võtsin 4 kilo kaalus juurde. Ma vist kirjutasin seda ükskord juba? Muutsin veidi toitumist ja nüüd peaks jälle normaalne olema. 

Igatahes, kohe varsti peaks emadepäev olema. Nii et ilusat tähtpäeva kõigile praegustele ja tulevastele emadele!