Hundipass ja Tongariro

Pärat nelja päeva õunakorjaist lasti mind sealt lahti. Just. Öeldi, et pole piisavalt tööd. :D Nii palju siis sellele panustamisest. Aga savi. Cliftonis olin olnud juba üle kuu aja, oligi viimane aeg paaripäevane väljasõit teha. Esimene peatus - Rotorua linn.

Sarnaselt Waiotapule, olid ka siin aurujärved ja geisrid. V.a Rotoruas sai samu asju tasuta vaadata.

Kohalikud laadal süüa ostmas.

Krõll ka

Maoori kirik

Maoori maja aurujärve kaldal

Maoori nägu

Geiser maoori tagaaias

Järgmine - Tongariro Alpine Crossing. Matk, mis oli mul nn nimekirjas ka olemas, mida kindlasti tahan ära teha. 20 km vulkaaniliste mägede vahel. Pidavat olema üks NZ populaarsemaid. 

Matk algas hommikul kella seitsmest, enam vähem koos päikesetõusuga. Pildil Mt Ruapehu - põhjasaare ainus lund kandev tipp. Kõrgus 2700 ja veits peale. Sinna otsa loomulikult ei jõudnud.

Frodo ja Sami jälgedes - Mt Doom, the gateway to Mordor. Päris nimi Mt Ngauruhoe, kõrgus 2200. Viimati purskas 1975. 

Bokserite väel ja pilvedest kõrgemal.

Emerald lakes + ilmselgelt pidin peagi pikad püksid jalga tagasi panema.

Aega võttis 7 ja pool tundi. Sh rahulikud pausid ja vaadete nautimised. Ilm oli ka õnneks super. Kuigi kõrgemais punktis, 1700m ja midagi, oli tuul äärmiselt külm, nii et Eestist kaasa võetud talvejope üle oli hea meel. Matka lõpus oli tunne, et nagu midagi erilist füüsiliselt polnudki, kartsin hullemat. Kott oli ka piisavalt raske, kuna olin varunud igaks juhuks rohkem süüa, juua ja riideid. Igatahes, järgmine päev oli keha ikkagist korralikult kange. Hea trenn vähemalt. Rajal nägin inimesi alates u 6ndast eluaastast ja lõpetades vast mingi 70ga, oli fitnessi hunte ja parajalt ülekaalulisi. Paistab, et kõik said hakkama. Hea on vaadata, kuidas vanakesed lõbusa näoga, mitte küll sama kiiresti edasi liikudes, aga ikkagi elust rõõmu tunnevad ja selliseid pool ekstreemseid asju ette võtavad.