Algab neljas nädal Cliftoni motor campis - elu telgis. Pole wifit, pole telekat, pole kappe. On ookean, palmid, mõned jänesed ja värske õhk. Viimased neli nädalat olen ka jälle töötanud. Kokku kolm erinevat töökohta ja homme alustan neljandas - kauaoodatud õunakorjamine. Töötan kuus päeva nädalas ja 9,5 tundi päevas. Viimasel nädalal pidin sõitma tund aega tööle ja tunni tagasi. Kõikide toimetustega kokku kulus töö asjade ajamiseks päevas ligi 12 tundi. 8 tundi tahaks magada, sinna juurde söök, pesu, trenn ja muuks väga aega ega energiat polegi. Sellega püüan välja vabandada vähese aktiivsuse siin. :) 

Aga täna sajab vihma, nii et on hea võimalus kirjutada. 

Need on paremad päevad. Vaade laagrile

Ookean 15 m kaugusel

Kuigi töökohti oli mitu, siis suurema osa ajast veetsin viinamarjaistandustes. Boss oli mõnus Samoalt pärit vanamees - lõbus ja heatujuline. Pausid kestsid viis minutit kauem ja tööpäev lõppes viis minutit varem. Samas tuli oma ülesanded korralikult ära teha. Mõni istandus oli ilusam kui teine. Mõni romantiline nagu võikski eeldada, teine jälle keset kõrbe. Marjad kahjuks veel söömiskõlbulikud polnud. Nii et kui keegi kunagi NZ veini joob, siis arvestage, et ehk on minu käsi selle valmimisele kaasa aidanud.

Vahel püsti

Vahel pikali

Eelmine nädal kolis naaberplatsile oma telgiga Mihkel. Üldiselt siin Cliftonis palju seljakotirändureid pole, enamasti kõik pered. Ongi hea, ei viitsigi nendega üht ja sama juttu kogu aeg rääkida. Hea rahulik.

Mihkel püüdis ookeanist haipoegi ja korra sai ühe stingray ka kätte. Maitsesid huvitavalt, aga ära me need sõime. Nii et ei saa väita, et ma kala ei söö. Pärast neid saake enam nii uljalt ujumas ei julge käia, aga matuke ikka.

Ühel nädalavahetusel oli Napieris 30ndate stiilis Art Deco festival.

Kuidas vanasti elegantselt sõpradele külla sõideti

Muud nagu väga polegi. Hetkel tuleb pikem tööperiood. Vaja veidi koguda, et saaks oma ideid siin ja seal ellu viia. Tegin omale nimekirja ka, mida võiks veel teha. Aga sellest siis, kui asjad toimunud on. Lisaks vaja veel tagasisõidupilet ka osta. Või hoopis edasisõidu?  

Luban järgmise posti kiiremini teha. Olge mõnusad! :)

Olen oma postitustega jänni jäänud.

Eelmine nädal sai kuu aega ajast, mil viimati töötasin. Otsustasin Hastingsisse edasi jääda, kuna veebruari lõpks - märtsi alguseks kutsusid eelmised bossid mind tagasi õuna korjama. Kuna olen seda varem teinud, siis loodan olla seal edukas. Viimased nädalad on siin piirkonnas olnud nö selline vaikne periood, kus hooajalist viljaaia- ja farmitööd on vähe. Samas tööotsijaid äärmiselt palju. Kuidagi õnnestus aga mul töö leida - viinamarjaistanduses. Enne NZsse tulekut käis mõte peast läbi, et oleks päris äge kusagil sellises kohas töötada, näha kuidas veine valmistatakse jne. Oma nn unistuses kujutasin ette, kuidas käin viinamarjaridade vahel ringi, piip suus, nuusutan ja maitsen marju ning edasi lähen veinikeldrisse tegutsema. Reaalsus oli aga teistsugune. Olin üks 15st lihttöölisest, kes käärid näppude vahel viinamarjakobaraid ära lõigates põmst liinitööd tegi. Aga okei, vähemalt on mingi kogemus käes. Paar päeva hiljem sai selgeks, et ülemused on veits sellised rahaahned kehvade suhtlemisoskustega tõprad, nii et keskkond kõige meeldivam pole. Aga tuleb ära kannatada need mõned nädalad, kuniks korjamine algab.

Laupäeval käisime Eesti poistega Taupo linnas Wanderlusti nimelise joogafestivali raames kuulamas muusikut nimega Xavier Rudd. Õhkkond seal oli äärmiselt lõõgastav ning inimesed õnnelikud ja vabad. Kunagi tahaks ise ühel sellisel festivalil osaleda ka. Muusika oli mõnus. Tagasi sõites nägin UFOt. Kellel inspiratsiooni või vaheldust vaja, siis kuulake Xavieri viimast plaati. 

https://drive.google.com/open?id=0B9yr28mRDZEfV2VRWEZnc0ZXdms

Kohalik soojendusbänd - lõpetasid oma esituse hakaga

https://drive.google.com/open?id=0B9yr28mRDZEfSFEwYUxSNmw2bmc

Xavier

https://youtu.be/RA_CfhIRHk8

Nanna album

"Kui asjad lähevad raisku, siis see on raiskamine" (loe Jürto häälega)

Järjekordne "pärl" Mihkli repertuaarist, oli paslik üles tähendada.

Pärast töö lõppemist jaanuari alguses tuli oaljude asjade kokkulangemisel idee teha üks ringsõit siin Põhjasaarel. Kaks nädalat kestnud puhkuse jooksul sai läbi sõidetud pea 3000 km. Auto pidas vastu, st et tõi alguspunkti tagasi, ainult esipidurid krigisevad hirmsasti. 

Pärast kaht nädalat oli tekkinud suur väsimus sõitmisest ja kõigest. Oli selline tunne nagu vaated korduvad ning justkui enam midagi uut näha pole, kuigi läbi sai sõidetud ehk ainult pool saarest. Olen kuulnud jutte, kuidas räägitakse, et NZ on kõige ilusam riik maailmas ning kui siin loodust nautida, siis võib vaadete pärast pikali kukkuda, kuna nii ilus on. Okei, ilus on küll - mäed, rohelus, orud, puud jms, rannad - aga nagu mainisin, siis tegelikult on need üle terve saare kõik sarnased. Ja siis ilm. Vähemalt 2-3 päeva nädalas sajab või on pilvine. See rikub meeleolu. Väga meenutab Eesti suve. Jah, kui päike paistab, siis on mõnus soe, aga päikseta... Ja praegu peaks siin olema peaaegu südasuvi! Ma ei kujuta ette, mis siis kuu või kahe pärast on, kui sügis algab. Tegelikult on loodus ka Eestiga sarnane, mõtlen seda roheluse osa. Siin muudavad pilti ainult need mäekünkad. Nagu poisid ütlesid, siis Euroopas on kõik see olemas, mida siin pakutakse. Ise ei oska kommenteerida, kuna pole Lõuna-Euroopas reisimas käinud. 

Vot. Sellised vastakad emotsioonid siis sellest riigist. Kohalikud räägivad, et lõunasaar on see piltilus koht, 8. maailmaime, aga eks näha ole. Veidi skeptiline selle kohalt nüüd. Praegu jälle neljas päev järjest pilves. Käin oma pikkade riietega. 

Pilte ööbimiskohtadest

Siin nägin vees ujumas 2 m haid. Uim ja kõik värgid. Ma pole iialgi näinud varem sellist looma või inimest, kes nii väledalt liigub.

Coromandeli põhjatipp

Varahommikune jooks mägedes

Oli teel. Vb koju, mine tea

Northlandi põhjatipp

Valge vaht tähistab kohta, kus Tasmaania meri ja Vaikne ookean kohtuvad ehk siis lained panevad konstantselt matsu üksteisega

Tane Mahuta - 2000 aastane puu

Veel mingi kosk

Oppadi, küll on pikk aeg läinud mööda viimasest postitusest. Vahepeal oli tööst vaba aeg ja käisin saart avastamas. Aga sellest veidi hiljem. Veel enne seda käisime üks päev Eesti poistega Ruahine rahvuspargis mägedes turnimas. Kõrgeim tipp, mille vallutasime, oli 1100 m. Matkrada polnud ka otseselt rada, vaid lihtsalt noolekesed puude peal. Pidi oma tee leidma läbi metsa, üle heinamaade ja pikalt kärestikulises jões. Jalad-käed olid lõhki ja marrastusi täis. Kukkusin mitu korda. Paar päev hiljem, kui hostelis tööd tegin, hakkas nii valus, et kahtlustasin luumurdu. Käisin arsti juures ka kontroliks, aga õnneks midagi polnud. Aa jah, hosteli perenaine pakkus lambist mulle üheks päevaks siin tööd. Pügasin hekke ja rohisin. Hea värk.

Raja lõpus pidi olema üks onnike ja väiksed tiigid. Paraku oli vesi minema uhtunud raja peaaegu, et viimase osa. Ainult Janno suutis selle ületada. Ülemisel pildil püüan ronida seda mäge, aga pinnas oli kõva ja lõpuks libisesin alla tagasi.

...veel

Oma toas päeval telekast NBAd

Vabad päevad

Must rand

Mägedes

Kui õunte vahel olles 5 minutiga taevas ülemi mustaks läks

Eesti värvid ja sõna

Waipitiki

Viimane õhtusöök sõpradega (jõulujärgne aeg). Mihkel oli ka, aga läks magama

Ostsin endale jõuludeks auto. Pärast raha maksmist hakkasin sõitma ja jõudsin u 5 km kaugusele, kui mootor välja lülitus ning armatuuril kõik tuled põlema viskas. Üürike õnnetunne oli kadunud. Kuna olin mägede vahel, siis ei saanud kellelegi helistada. Õnneks mõne aja pärast peatus üks möödasõitja, kes mind müüja juurde tagasi viis.

Tiesed soovitasid mul auto tagasi anda, endal oli aga sisetunne, et peaks alles jätma. Igatahes, müüja ütles, et aitab mind parandusega. Viisime esindusse ja selgus, et kompuuter on läbi. Parandus oli üpris kallis, kuid õnneks maksime selle eelmise omanikuga pooleks. Leian, et tema poolt väga austusväärt käitumine. Eile, so u kaks nädalat hiljem, sain auto kätte ja tegin esimese sõidu ka. Paistis ilusti töötavat. Loodame, et kogu vaev tasus ära. 

Eile lõppes ka töö õunaaias. Kuidas täpselt edasi, ei tea, aga eks näha ole.

Mõnusat 2016. kõigile!

24.12. Eesti poisid Uus-Meremaal jõulu puhul vene viinaga tähistamas. Kõrvale loomulikult hapukurki, hapukapsast, kartulit ja seapraadi. Mihkli kätetöö kõik. 

25. hommikul tegi hosteli perenaine meile hommikusöögi välja. Kõige hea ja parema toidu kõrvale oli ka ohtralt õlut ning veini. Selline päev siis :D Tema point hommikuse alkoholiga oli see, et kunagi olla tal siin majas kõik bäkkerid nutnud ja kodu igatsenud jõulude ajal ja pärast seda leidis omanik, et targem on nad purju joota, et kõigil lõbusam oleks :D 

Meie punt: hipid ja gängsterid, seiklejad ja priiuserüütlid, sinnerid ja freewillerid, maailmaavastajad ja -parandajad, lihtsalt opositsionäärid või rändurid. Tšehhist, Saksast, Tšiilist, Koreast, Hiinast, Samoalt, Vanuatult, siit samast ja Eestist.

Kuna 24. oli kõva möll, siis suutis mingi puuoks mind üle kavaldada ning mu ninasse kerge augu teha. Järgmisel päeval läksin tohtrile näitama. Paraku arsti käsi vääratas ning ta pani kogemata haavaliimi mu silma. :D Nina parandamine võttis aega 2 minutit, silma pärast olin seal veel 2 tundi. Praegu on järgmine päev ja õnneks on nüüd juba kõik okei, nii et ema, MURETSEDA pole vaja :D

Toredat pühadeaega kõigile!