Olen juba mitu päeva mõelnud kirjutada, aga kuidagi pole jõudnud. Jõuad töölt koju, jalkat, trenni, söömine, ja pärast seda nii väss, et tahaks ära magama minna.

Igatahes, vahepeal oli meil esimene palgapäev. Oh happy day! Läksime poodi ja lubasime endale igasugu maiustusi: õuna, banaani, kilo juustu, maapähklivõid ja kaks tahvlit šokolaadi ka. Mm... Nädala lõpus anti meile vaba päev. Otsustasime siin lähedal asuvas Tauranga linnas ööelu uudistada. Ühes baaris tegid kohalikud blingkellade ja paar numbrit suuremate T-särkidega tüübid meile väljakutse mängida piljardit õllede peale. Otsustasime Mihkliga proovida, kuigi head loota polnud. Poole mängu peal need hipsterid juhtisidki kõvasti, aga siis hakkasid edvistama. Tulime mängu tagasi ja ops, õlled olidki meie. Töö vahele hea lõõgastav õhtu. 

Tööst rääkides, siis seal on ka okei. Saame bossiga päris hästi läbi ning pauside ajal oleme temaga pea kõiki maailma asjad läbi arutanud. Taimede istutamise vahepeale aitasime tal ka nt mustikataimi rohida (tal on nimelt mustikafarm ka) ning kaevasime tema laste jaoks traktori kummid maa sisse, et nendest liivakast teha. 

Kui ma siin eelnevalt mainisin, et meie hostelis on rahvast pea igast maailma nurgast, siis tegelikult veidi liialdasin. Nimelt olid puudu Musta Mandri esindajad, kuniks aga üks päev toodi kohale terve bussitäis neid ka. Täitsa toredad on samas, ajavad oma asju ja mõned käivad meiega jalkat ka mängimas. 

Te Pukes algas meil nüüd neljas nädal. Tööd peaks praeguses kohas olema järgmise nädala alguseni. Eks siis vaatab edasi. Paari päeva pärast saab kuu aega reisi algusest täis. Aeg on kiiresti läinud. Vot. Mõned pildid ka.

Meie töökoht - kasvuhoone.

Ja selliseid taimi istutame, ikka väiksemast suuremasse potti, väiksemast suuremasse...

Panin siia NZ kaardi ka. Punase täpi peal ehk Aucklandis maandusime. Praegu oleme u musta täpi peal - Te Puke.

Boy-bändiga tuuril, Mike-Jou, J-No ja K-Dog

Aa, ja mu number on +62 1217 3400, kes helistada tahab

Täna lõppes kolmas tööpäev. Boss on kohalik farmer, hästi tore inimene paistab esmapilgul. Meie ülesandeks on väikeste kiivitaimede ümberistutamine suurematesse pottidesse. Selline liinitöö. Samas on palju plusse. Kuna töötame kasvuhoones, siis pole vahet, kas ilm on hea või mitte. Kes kiiviaias töötavad, need vihmaga tööd teha ei saa. Teiseks on ehk võimalik tänu farmeri tutvustele pärast seda tööd uus saada, eeldusel, et me piisavalt tublid oleme (see töö peaks kestma 2-3 nädalat, aga algus seegi). Lisaks on ta rääkinud meile igasugu huvitavaid asju, nt kuhu minna ja mida teha. Üks asi on lugeda raamatust, et mida teatud piirkonnas teha jne, teine asi on saada infot kohaliku käest. Ja omavahel saame töö ajal jutustada ja maailma asju arutada, parandada, kritiseerida, tõdesid ümber lükata ja kõike muud sellist, millest mehed kallimatest isoleeritud ja rutiinse töö juures räägivad.

Homme lahkuvad meie toakaaslased - iirlased. Samuti toredad inimesed. Põmst meie ainsad sõbrad siin. Seega saame endale uued tuppa. Vaadates praegust kontingenti, siis 95%ilise tõenäosusega on need sakslased. Sakslased... Nad on endiselt igal pool. Ja ma väga loodan, et need inimesed, kes otsustavad Eestis pagulaste sissevõtmise jms üle (kuna ma pole ammu uudiseid lugenud, siis ma ei tea, kui kaugel või mitte see teema on), on ise kunagi multikulti ühiskonnas lühemat või pikemat aega elanud. Ilma on tõenäoliselt raske kogu seda kammajjjaad ette kujutada. Meil siin hostelis on igast maailmajaost inimesi ja kui need õhtusöögi ajal sööklas kokku satuvad... Selline huvitav õhkkond. Aga see selleks :D

Lõikasin täna lõpuks varbaküüned ka ära. Viis päeva olin edasi lükanud. Rohkem praegu ei teagi, tahaks nüüd mõneks ajaks töörutiini sukelduda ja raha koguda. Nagu kuulnud, näinud ja lugenud oleme, siis siin ikka on, mida vaadata ja mille peale kulutada :) Ja varsti pildid ka. Kaua võib seda pikka juttu lugeda. Ps, kes oleks arvanud, et ka kuldsed kiivid on olemas?! Hämmastav.

Bueno, adios, amigos. Los vemos pronto!

Reede, 13.

Mõned ülestähendused eluolu kohta:

1. Meie hostelis, kus elab u 300 inimest, pole lubatud tarbida alkoholi. Seega ainsad droogid, mis meie elus praegu on, on kohv, küpsised ja sport.

2. Paar päeva tagasi käisime Mihkli tungival soovil ookeanist karpe (ehk molluskeid) korjamas. Mihkel ja Janno sõid kahe peale terve poti täie neid ära, mul hakkas juba ühest äärmiselt paha.

3. Nädalasel hosteli broneerimisel antakse meile iga päeva jaoks üks münt, mille eest saame duši all käia. Kui oled mündi sisestanud, kestab dušš täpselt 5 minutit. Kui pärast seda peaksid endiselt seebine olema, siis...

Eile käisime potentsiaalse tööandjaga jutul. Tundus nagu oleks hästi läinud. Ta isegi teadis, kus umbes Eesti on ning ka seda, et oleme endine NSV riik. Jäi mulje nagu ta arvaks, et oleme alles hiljuti vabaks saanud. See selleks. Homme peaksime tema juures alustama. Siiralt loodan, et kõik läheb hästi, sest päris pikalt on oldud niisama ning tagumine aeg lõpuks tööle hakata.

Täna olen u 15 kiivit ära söönud. Jeei. Läheb edasi

"Juust on meeste šokolaad" M. Paapsi

Öine Auckland

Boyband ning fish'n'chips kohalikus ookeaniäärses kohvikus

Poisid joogaga stressi maandamas ning meie töölislaager (ehk elukoht)

Elukoht lähivaates: minu ja Mihkli pesa, mina peal, tema all. Neid narisid meie toas kokku 6

Ma avastasin, et pildistada polegi nii lihtne, kui arvata võiks. Raske on jäädvustada staatiliselt teatud hetke elutruuna, nii nagu ta sulle näib. Lisaks sain tagasisidet, et siia üles laetud panoraampildid on liiga väiksed. Vabandust, püüan edaspidi paremini :D

Te Pukes möödub peagi nädal. Tööd veel ei ole ja see tekitab veidi tuska. Kuid ainult veidi. Lisaks meile on siin linnas vb ligi 1000 samasugust, kes ka kõik raha tahavad. Ja need pagana sakslased, neid on ikka üle mõistuse palju. Tähtsamaid sündmusi veel. Sain endale lõpuks käteräti. Samuti ostsime auto. Pisike Nissan Pulsar, nelja silindriga, 98' aasta. Mäest alla sõidab päris hästi, üles on natuke raskem. Vähemalt peaks see tööotsimisel väikese eelise andma. Lisaks muudab elu kergemaks, sest siin väikelinna ääres ja potentsiaalsete töökohtade vahel on vahemaad päris pikad. 

Lisaks aktiivsele tööotsimisele otsutasime stressi vähendamiseks uue autoga veidi ringi tiirutada. Oma eestlastest tuttavate ja nende saksa tuttavatega külastasime Wai-O-Tapu geisreid ja kuumaveebasseine.

Seal olid igasugu värvilised veekogud. Väidetavalt üle 100 kraadi kuumad, happelised ning lihtsalt öeldes surmavad.

Roheline järv. Ei, me ei ujunud seal

Heleroheline järv. Seal ka ei ujunud

Ma ei oska seda värvi nimetada

Enne kojuminekut käisime lähedal asuva kose juures. Seal ujusime!

Koseni jõudmiseks pidime läbi džungli rändama, ja seda sõna otseses mõttes. Much fun!

Selline ta on siis see maa

Esmaspäeval külastasime kolmekesi Mount Manganuid. Siuke mägi, veidi väiksem kui Suur Munakas.

 Teel tippu

Tipus. See mägi on siis mingi poolsaare viimane punkt. Kaugel vasakul peaks olema üks hetk Hawai.

All rannas peesitasime ka veits. Ja loomulikult käisime ujumas! Ainult ookean on väga külm veel. Rääkides ilmast, siis tegelikult on viimased päevad olnud äärmiselt päikselised. Sooja ka mingi 20+, hea soe pikutada. Ma vahepeal kartsin, et see riik ei suudagi pakkuda sellist troopikat ja kuuma, mis on üks põhjustest, miks mulle üldse meeldib rändamas käia. Õnneks ma eksisin. Ja siin pole suvi ju veel alanudki!

Nii. Spordiga hakkab ka vaikselt rutiin sisse kujunema. See pakub samuti rõõmu. Lisaks oma asjadele, mängimie õhtuti hosteli eest jalkat. Inglased, prantslased, sakslased ja paar eestlast. Need esimesed kolm rahvust on ju suured vutiarmastajad ning seega tase ikka päris kõrge.

Vot. Rohkem ei teagi praegu. Tahaks tööle saada. Aga ükskord ju ikka peab saama. Ladna, praegu kõik.

Tsauks :)

Te Puke

Pärast kaht ööd Aucklandis lahkusime sellest linnast. Igav hakkas. Liikusime tutvustele toetudes ja töölootuses Te Puke väikelinna (hääldus sarnaneb sõnale "cookie", mitte "puke" ehk "okse", kuigi nii on naljakam mõelda :D ). Te Puket nimetatakse mitte ametlikult kiivide pealinnaks ja enamus tööst peaks nende puuviljade ümber keerlema. Asusime elama hostelli, mis võimaldab majutada kuni 500 inimest, hetkel on siin u 300. Täis laagri möll. Kõik nurgad on sakslasi täis. 

Tööle pole kolmandal päeval paraku veel saanud. Meile oli nö ühes farmis koht olemas, kuid farmeriga kontakt on kehv, sest ta ei vasta meie kõnedele ega sõnumitele. Aga kuna siinkandis on kokku üle 1200 kiivi viljaaia, siis lootus elab loomulikult edasi. 

Neljapäeval pidime minema juba proovipäevale, kuid farmer viimasel hetkel jättis selle ära. Bäkkerite ja nende tööotsimise kohta sai taas kinnitust ütlus, et enne pole midagi kindel, kui on täiesti kindel. Ja ka siis ei pruugi veel lõplikult kindel olla. Laenutasime hostelist rattad ja läksime 6 km kaugusel olevat küla ja sealset randa vaatama. Meie üllatuseks tuli päike välja ja oli kohe täitsa üllatavalt soe. Kui Aucklandist bussiga siia sõitsime, õnnestus vedikene ka loodust näha. Paraku ei vastanud see eriliselt Uus-Meremaa lootustele. Nagu Mihkel ütles, siis paistis nagu oleks Lõuna-Eestis. Ilu otsa komistasime meie jalgrattasõidul eelnevalt mainitud Metuka ookeaniäärses külas.

Loomulikult kasutasime võimalust käia ookeanis ujumas. Vesi oli loomuilikult täitsa külm ja äärmiselt soolane. Aga rand oli iseenesest lummav. Peale meie polnud seal kedagi.

Pärast käisime veel kohalikus kohvikus kohalikku fish'n'chipse söömas. Tellisime kamba peale ühe portsu. Teenindaja tuli lauda koos söögiga ja ütles, et pani meile ühe kala niisama lisaks, muidu ei saa me kõhtu täis. Selline lahkus?! Inimesed on siin üldse hästi sõbralikud ja abivalmid.

Tegutseme edasi!

Lisan mõned lambi pildid Aucklandi linnast. 

Huvitav puu + kohalikud primaadid

Õppisin panoraami tegema

Esmaspäeva varahommik, Base hostel, Auckland

Eile õhtupoolikul jõudsime Uus-Meremaale. Reis siia kestis neli päeva, sh ligi 30 lennutundi. Avastasin, et labajalad on istumisest ja liikumatusest paistes, umbes nagu pärast hüppeliigese vigastust (kellel olnud, see teab), kuigi minul loomulikult mingit traumat olnud pole. Eks see ajaga taandub :)

Pärast kohale jõudmist oli väsimus suur. Lennukis hästi magada ei saa ning seal on ûldsegi raske mõista, kas tegemist on öö või päevaga, sest aknad on kinni ning ajatsoonid liiguvad ka edasi-tagasi. Lennukis kulub aeg filmide vaatamisele  ning õnneks on pikkadel otsadel Johnnie Walker koolaga tasuta, mis aitab aega veeta ning üldise paigal istumisega hakkama saada (olukord lennukis, stjuardess: "i'll bring you one more drink and then take a little rest, okay sir?" Ühest sai ikkagi loomulikult mitu, haha). Tegime hostelisse check-ini ära ja otsisime õhtuks kerge toidupoolise (selleks oli Domino pitsa ja suhkrut täis limonaad, jep). Loomulikult selline toitumine kaua kesta ei saa, vaid tuleb peagi pöörduda tagasi normaalse tasakaalustatud söömise juurde :)

Üldine emotsioon on positiivme. Kerge ärevus ja igatsus on ikka, aga see normaalne, sest turvalisest tavakeskkonnas on ikkagi tuldud kaugele teadmatusse. Samas peitub ka teadmatuses oma turvalisus. Ja kõik on siiski suurema eesmärgi nimel, nii et asi chill :) Tänane plaan näeb ette pisiasjade kordaajamist (telefoni nr, kohalik pangakonto, tööloa nr jm). Pärast seda võib tegelema hakata töö otsimisega.

Enne NZd (s.o siis Uus-Meremaa, kellel arusaamatuks jäi :D ), oli vahemaandumine Austraalias Brisbane'is. Lennujaam, kus sai alguse minu esimene töö- ja reisirännak. Pilvitu taevas, lõõskav päike, äratuntav troopiline õhk ja palmid - ideaalilähedane!

Kuna pole ammu mingit loovtööd ega mõtete üles tähendamist tienud nagu see blogi siin, siis on see täitsa raske kohe. Aga eks ma harjun :) Tervitused armsatele kodustele ja järgmise korrani!