Te Puke

Pärast kaht ööd Aucklandis lahkusime sellest linnast. Igav hakkas. Liikusime tutvustele toetudes ja töölootuses Te Puke väikelinna (hääldus sarnaneb sõnale "cookie", mitte "puke" ehk "okse", kuigi nii on naljakam mõelda :D ). Te Puket nimetatakse mitte ametlikult kiivide pealinnaks ja enamus tööst peaks nende puuviljade ümber keerlema. Asusime elama hostelli, mis võimaldab majutada kuni 500 inimest, hetkel on siin u 300. Täis laagri möll. Kõik nurgad on sakslasi täis. 

Tööle pole kolmandal päeval paraku veel saanud. Meile oli nö ühes farmis koht olemas, kuid farmeriga kontakt on kehv, sest ta ei vasta meie kõnedele ega sõnumitele. Aga kuna siinkandis on kokku üle 1200 kiivi viljaaia, siis lootus elab loomulikult edasi. 

Neljapäeval pidime minema juba proovipäevale, kuid farmer viimasel hetkel jättis selle ära. Bäkkerite ja nende tööotsimise kohta sai taas kinnitust ütlus, et enne pole midagi kindel, kui on täiesti kindel. Ja ka siis ei pruugi veel lõplikult kindel olla. Laenutasime hostelist rattad ja läksime 6 km kaugusel olevat küla ja sealset randa vaatama. Meie üllatuseks tuli päike välja ja oli kohe täitsa üllatavalt soe. Kui Aucklandist bussiga siia sõitsime, õnnestus vedikene ka loodust näha. Paraku ei vastanud see eriliselt Uus-Meremaa lootustele. Nagu Mihkel ütles, siis paistis nagu oleks Lõuna-Eestis. Ilu otsa komistasime meie jalgrattasõidul eelnevalt mainitud Metuka ookeaniäärses külas.

Loomulikult kasutasime võimalust käia ookeanis ujumas. Vesi oli loomuilikult täitsa külm ja äärmiselt soolane. Aga rand oli iseenesest lummav. Peale meie polnud seal kedagi.

Pärast käisime veel kohalikus kohvikus kohalikku fish'n'chipse söömas. Tellisime kamba peale ühe portsu. Teenindaja tuli lauda koos söögiga ja ütles, et pani meile ühe kala niisama lisaks, muidu ei saa me kõhtu täis. Selline lahkus?! Inimesed on siin üldse hästi sõbralikud ja abivalmid.

Tegutseme edasi!