Oppadi, küll on pikk aeg läinud mööda viimasest postitusest. Vahepeal oli tööst vaba aeg ja käisin saart avastamas. Aga sellest veidi hiljem. Veel enne seda käisime üks päev Eesti poistega Ruahine rahvuspargis mägedes turnimas. Kõrgeim tipp, mille vallutasime, oli 1100 m. Matkrada polnud ka otseselt rada, vaid lihtsalt noolekesed puude peal. Pidi oma tee leidma läbi metsa, üle heinamaade ja pikalt kärestikulises jões. Jalad-käed olid lõhki ja marrastusi täis. Kukkusin mitu korda. Paar päev hiljem, kui hostelis tööd tegin, hakkas nii valus, et kahtlustasin luumurdu. Käisin arsti juures ka kontroliks, aga õnneks midagi polnud. Aa jah, hosteli perenaine pakkus lambist mulle üheks päevaks siin tööd. Pügasin hekke ja rohisin. Hea värk.

Raja lõpus pidi olema üks onnike ja väiksed tiigid. Paraku oli vesi minema uhtunud raja peaaegu, et viimase osa. Ainult Janno suutis selle ületada. Ülemisel pildil püüan ronida seda mäge, aga pinnas oli kõva ja lõpuks libisesin alla tagasi.

...veel

Oma toas päeval telekast NBAd

Vabad päevad

Must rand

Mägedes

Kui õunte vahel olles 5 minutiga taevas ülemi mustaks läks

Eesti värvid ja sõna

Waipitiki

Viimane õhtusöök sõpradega (jõulujärgne aeg). Mihkel oli ka, aga läks magama

Ostsin endale jõuludeks auto. Pärast raha maksmist hakkasin sõitma ja jõudsin u 5 km kaugusele, kui mootor välja lülitus ning armatuuril kõik tuled põlema viskas. Üürike õnnetunne oli kadunud. Kuna olin mägede vahel, siis ei saanud kellelegi helistada. Õnneks mõne aja pärast peatus üks möödasõitja, kes mind müüja juurde tagasi viis.

Tiesed soovitasid mul auto tagasi anda, endal oli aga sisetunne, et peaks alles jätma. Igatahes, müüja ütles, et aitab mind parandusega. Viisime esindusse ja selgus, et kompuuter on läbi. Parandus oli üpris kallis, kuid õnneks maksime selle eelmise omanikuga pooleks. Leian, et tema poolt väga austusväärt käitumine. Eile, so u kaks nädalat hiljem, sain auto kätte ja tegin esimese sõidu ka. Paistis ilusti töötavat. Loodame, et kogu vaev tasus ära. 

Eile lõppes ka töö õunaaias. Kuidas täpselt edasi, ei tea, aga eks näha ole.

Mõnusat 2016. kõigile!

24.12. Eesti poisid Uus-Meremaal jõulu puhul vene viinaga tähistamas. Kõrvale loomulikult hapukurki, hapukapsast, kartulit ja seapraadi. Mihkli kätetöö kõik. 

25. hommikul tegi hosteli perenaine meile hommikusöögi välja. Kõige hea ja parema toidu kõrvale oli ka ohtralt õlut ning veini. Selline päev siis :D Tema point hommikuse alkoholiga oli see, et kunagi olla tal siin majas kõik bäkkerid nutnud ja kodu igatsenud jõulude ajal ja pärast seda leidis omanik, et targem on nad purju joota, et kõigil lõbusam oleks :D 

Meie punt: hipid ja gängsterid, seiklejad ja priiuserüütlid, sinnerid ja freewillerid, maailmaavastajad ja -parandajad, lihtsalt opositsionäärid või rändurid. Tšehhist, Saksast, Tšiilist, Koreast, Hiinast, Samoalt, Vanuatult, siit samast ja Eestist.

Kuna 24. oli kõva möll, siis suutis mingi puuoks mind üle kavaldada ning mu ninasse kerge augu teha. Järgmisel päeval läksin tohtrile näitama. Paraku arsti käsi vääratas ning ta pani kogemata haavaliimi mu silma. :D Nina parandamine võttis aega 2 minutit, silma pärast olin seal veel 2 tundi. Praegu on järgmine päev ja õnneks on nüüd juba kõik okei, nii et ema, MURETSEDA pole vaja :D

Toredat pühadeaega kõigile!

Pühapäeva hommik. Poisid läksid kalale. Köök on tühi ja hea rahulik olla. Teised elanikud magavad pohmakat välja. Vaba päev ikkagi. Telekast tuleb Ed Sheerani muusikat. 

Eile oli poolik tööpäev. Kuna ilm oli hea, siis läksime pundiga pärast seda randa ja kala püüdma. Tšiillased, sakslased ja meie. Mihkel sai ühe piraka kätte ka. Kala siis.

Eluarengutest. Alguses meid tööle smugeldanud Hiina John ütles, et "jees vaitpoi, juu vörk till Christmas, ounli 3 prosent done, lot of mani vaitpoi". Pärast nädalat esimeses farmis sai aga töö seal ootamatult otsa. Jõudsime juba poistega pudeli tekiilat osta, et mõtteid oleks parem koguda, kui juba helistas John ja ütles, et saame järgmises farmis jätkata. See oli hea uudis, kuna jõulude ajal peaks tööst pikem paus olema ja siis on raha, mida kulutada. Tekiila jõime ikkagi ära ja järgmisel hommikul kell 6 olime taas aktsioonis õunte hõrendamise alal. 

Laupäeva õhtuti on meil siin hostelis selline peoõhtu, kus kõik pärast rasket töönädalat lõõgastuvad. Äge on vestelda inimestega teistest kultuuridest. Kuuleb uusi ja huvitavaid asju ja, põnev rsk. Meil on siin tšehhid, tšiilid, üks argentiinlane, mõned kiivid (ehk siis kohalikud) ja sakslased. Kui see noorem (18-20 aastased) saksapunt tähistab sellises ülevas meeleolus, näpud püsti ja õhtul ikka linna peale minnes, siis teistele, veidi vanematele :D, piisab vestlusringis muljetamisest. Arvan, et baaridele on hea alternatiiv viskiklaasi kõrval elufilosoofiat arutada kohalike uusmeremaalastega. 

Meie hostel.

Hastings

 Sama päeva varahommikul asusime teele lõuna poole. Mingi hetk avastasin, et mulle on öösel sõnum saadetud. Pakuti tööd Hastingsis. Pärast mõningast infovahetust tööandjaga tegemine on marsruudis väikese muutuse ning asusime idakalda poole teele. Kohtusime smsse saatnud hiinlasega, kes tundus tore inimene olevat. Tööd alustasime juba järgmisel päeval.

Selliste reisin.

Tee peale jäi looduslik kuumaveetiik, kus hommikul kell 7 kosutava ujumise tegime. See on selline koht, kus kuum ja külm vesi keskele kokku voolavad ja tekitavad sellis ehuvitava elamuse sellest tulenevalt. 

Eelmisest tööst farmer Bartiga ka üks pilt, taustal lõpetatud kasvuhoone.

Uue,s tööks oli "apple thinning". Meie ülesandeks on väikeste õunte puude küljest maha kiskumine, et suuremad õunad saaksid edukalt kasvada. Aga, selleks, et me saaksime tööl edasi olla ja oleksime nö farmerile kasulikud, peame suutma teha päeva jooksul teatud arvu puid. Antud juhul on meile see veel üle jõu käiv. Meid kutsuti homseks veel tagasi ning eks siis näha ole, kas meid jäetakse ametisse või mitte.

Uueks elukohaks on Te Kohanga Lodge. Selline hubane ja hoopis väiksem koht võrreldes eelmisega. Toas on ruumi vähe, oleme siin kuuekesi (meie kolm + 3 sakslast, loomulikult). Aga voodi on mugav ja meile anti lausa kaks patja, selline rõõm! Saab mõnusasti ühe kaissu võtta. Igatahes, selline see meie elu praegu on ja eks homme näha ole, mis edasi saab.

Uus linn kaardile tumesinisega märgitud, idakaldal siis.

Töölõpp, koomik ja teereis

Mihkel meile õhtusööki püüdmas

https://drive.google.com/open?id=0B9yr28mRDZEfbEdBZjcwMDRxQlE

Üks põhjus, miks mulle veel reisida soojadel maadel meeldib, on värsked viljad. Sidrunid, mandariinid, avokaadod jm on hoopis teistsugused. Iga hammustus on nagu tükk rõõmu. Antud puud meie farmeri aiast.

Teisipäeval istutasime oma viimased kiivitaimed, panime asjad kokku ja lõpetasime töö farmer Barti juures. Kokku potitasime selle kolme nädala jooksul üle 10 000 taime. Ta oli meiega rahul ning lubas soovitajaks hakata, kui kusagil peaks vaja minema. Lõunaks pakkus meile enda tehtud leiba, mis ahjusoojana oli väga maitsev. Kokkuvõttes jään esimese töökogemuse väga rahule. Veidi üksluine oli, aga samas tingimused ja suhtumine väga chill. Lisaks said tööga näpud ja haardevõime ka tugevamaks, nii et veel positiivset.

Siis, kui poisid ära väsisid. Pilti ühendades andis millegipärast programm mulle esimesena südametega variandi, jäin siis selle juurde. 

Pärast tööd koju jõudnud, leidsime hosteli seina pealt teatise, et otsitakse 3 meest katusetöödeks. Kas tõesti seekord nii lihtsalt käibki? Saime tóöpakkujaga jutule ning veidi hiljem ta juba tutvustas meile tingimusi, vahendeid jms. Miinimumpalga juures lubati ookeaniäärses majas meile igale oma magamistuba koos suure voodiga, tasuta sööki ja auto kasutamisvõimalust (autoks 2015 a Ford Ranger). Mees ise oli selline omapärane. Leppisime kokku temaga, et järgmine päev kell 10 lahkume hostelist.

Hommikul kell 5 kuulsime koputamist meie toa uksel. Kohal see sama mees. Ta oli eelmisel päeval pannud toidu meie kappi, aga unustats, kus see täpselt on. Kui Mihkel talle näitama läks, küsis meie uus tööandja, et kas me iga päev magame nii kaua.

6.30 hommikul. Sama mees ukse taga ja energiliselt: "davai üles nüüd, lähme trenni ja mingit asja vaatama". Unesegastena virgusime vaikselt. Kuna eelnevalt oli juttu kell 10 stardist, siis ei tahtnud me midagi kuulda mingist muust jamast. Läksime seda talle ütlema. Tema aga ärritus ja sõimas meid: "kui te ei suuda distsipliini järgida ja "hüpata siis, kui ma käsin", siis minge oma Saksamaale, või kust iganes te pärit olete, tagasi". Selle peale saatsime mehe sõbralikult kuradile ja magasime edasi.

Neljapäeva varahommikul alustasime sõitu lõuna suunas. Aeg keskkonnavahetuseks.