24.12. Eesti poisid Uus-Meremaal jõulu puhul vene viinaga tähistamas. Kõrvale loomulikult hapukurki, hapukapsast, kartulit ja seapraadi. Mihkli kätetöö kõik. 

25. hommikul tegi hosteli perenaine meile hommikusöögi välja. Kõige hea ja parema toidu kõrvale oli ka ohtralt õlut ning veini. Selline päev siis :D Tema point hommikuse alkoholiga oli see, et kunagi olla tal siin majas kõik bäkkerid nutnud ja kodu igatsenud jõulude ajal ja pärast seda leidis omanik, et targem on nad purju joota, et kõigil lõbusam oleks :D 

Meie punt: hipid ja gängsterid, seiklejad ja priiuserüütlid, sinnerid ja freewillerid, maailmaavastajad ja -parandajad, lihtsalt opositsionäärid või rändurid. Tšehhist, Saksast, Tšiilist, Koreast, Hiinast, Samoalt, Vanuatult, siit samast ja Eestist.

Kuna 24. oli kõva möll, siis suutis mingi puuoks mind üle kavaldada ning mu ninasse kerge augu teha. Järgmisel päeval läksin tohtrile näitama. Paraku arsti käsi vääratas ning ta pani kogemata haavaliimi mu silma. :D Nina parandamine võttis aega 2 minutit, silma pärast olin seal veel 2 tundi. Praegu on järgmine päev ja õnneks on nüüd juba kõik okei, nii et ema, MURETSEDA pole vaja :D

Toredat pühadeaega kõigile!

Pühapäeva hommik. Poisid läksid kalale. Köök on tühi ja hea rahulik olla. Teised elanikud magavad pohmakat välja. Vaba päev ikkagi. Telekast tuleb Ed Sheerani muusikat. 

Eile oli poolik tööpäev. Kuna ilm oli hea, siis läksime pundiga pärast seda randa ja kala püüdma. Tšiillased, sakslased ja meie. Mihkel sai ühe piraka kätte ka. Kala siis.

Eluarengutest. Alguses meid tööle smugeldanud Hiina John ütles, et "jees vaitpoi, juu vörk till Christmas, ounli 3 prosent done, lot of mani vaitpoi". Pärast nädalat esimeses farmis sai aga töö seal ootamatult otsa. Jõudsime juba poistega pudeli tekiilat osta, et mõtteid oleks parem koguda, kui juba helistas John ja ütles, et saame järgmises farmis jätkata. See oli hea uudis, kuna jõulude ajal peaks tööst pikem paus olema ja siis on raha, mida kulutada. Tekiila jõime ikkagi ära ja järgmisel hommikul kell 6 olime taas aktsioonis õunte hõrendamise alal. 

Laupäeva õhtuti on meil siin hostelis selline peoõhtu, kus kõik pärast rasket töönädalat lõõgastuvad. Äge on vestelda inimestega teistest kultuuridest. Kuuleb uusi ja huvitavaid asju ja, põnev rsk. Meil on siin tšehhid, tšiilid, üks argentiinlane, mõned kiivid (ehk siis kohalikud) ja sakslased. Kui see noorem (18-20 aastased) saksapunt tähistab sellises ülevas meeleolus, näpud püsti ja õhtul ikka linna peale minnes, siis teistele, veidi vanematele :D, piisab vestlusringis muljetamisest. Arvan, et baaridele on hea alternatiiv viskiklaasi kõrval elufilosoofiat arutada kohalike uusmeremaalastega. 

Meie hostel.

Hastings

 Sama päeva varahommikul asusime teele lõuna poole. Mingi hetk avastasin, et mulle on öösel sõnum saadetud. Pakuti tööd Hastingsis. Pärast mõningast infovahetust tööandjaga tegemine on marsruudis väikese muutuse ning asusime idakalda poole teele. Kohtusime smsse saatnud hiinlasega, kes tundus tore inimene olevat. Tööd alustasime juba järgmisel päeval.

Selliste reisin.

Tee peale jäi looduslik kuumaveetiik, kus hommikul kell 7 kosutava ujumise tegime. See on selline koht, kus kuum ja külm vesi keskele kokku voolavad ja tekitavad sellis ehuvitava elamuse sellest tulenevalt. 

Eelmisest tööst farmer Bartiga ka üks pilt, taustal lõpetatud kasvuhoone.

Uue,s tööks oli "apple thinning". Meie ülesandeks on väikeste õunte puude küljest maha kiskumine, et suuremad õunad saaksid edukalt kasvada. Aga, selleks, et me saaksime tööl edasi olla ja oleksime nö farmerile kasulikud, peame suutma teha päeva jooksul teatud arvu puid. Antud juhul on meile see veel üle jõu käiv. Meid kutsuti homseks veel tagasi ning eks siis näha ole, kas meid jäetakse ametisse või mitte.

Uueks elukohaks on Te Kohanga Lodge. Selline hubane ja hoopis väiksem koht võrreldes eelmisega. Toas on ruumi vähe, oleme siin kuuekesi (meie kolm + 3 sakslast, loomulikult). Aga voodi on mugav ja meile anti lausa kaks patja, selline rõõm! Saab mõnusasti ühe kaissu võtta. Igatahes, selline see meie elu praegu on ja eks homme näha ole, mis edasi saab.

Uus linn kaardile tumesinisega märgitud, idakaldal siis.

Töölõpp, koomik ja teereis

Mihkel meile õhtusööki püüdmas

https://drive.google.com/open?id=0B9yr28mRDZEfbEdBZjcwMDRxQlE

Üks põhjus, miks mulle veel reisida soojadel maadel meeldib, on värsked viljad. Sidrunid, mandariinid, avokaadod jm on hoopis teistsugused. Iga hammustus on nagu tükk rõõmu. Antud puud meie farmeri aiast.

Teisipäeval istutasime oma viimased kiivitaimed, panime asjad kokku ja lõpetasime töö farmer Barti juures. Kokku potitasime selle kolme nädala jooksul üle 10 000 taime. Ta oli meiega rahul ning lubas soovitajaks hakata, kui kusagil peaks vaja minema. Lõunaks pakkus meile enda tehtud leiba, mis ahjusoojana oli väga maitsev. Kokkuvõttes jään esimese töökogemuse väga rahule. Veidi üksluine oli, aga samas tingimused ja suhtumine väga chill. Lisaks said tööga näpud ja haardevõime ka tugevamaks, nii et veel positiivset.

Siis, kui poisid ära väsisid. Pilti ühendades andis millegipärast programm mulle esimesena südametega variandi, jäin siis selle juurde. 

Pärast tööd koju jõudnud, leidsime hosteli seina pealt teatise, et otsitakse 3 meest katusetöödeks. Kas tõesti seekord nii lihtsalt käibki? Saime tóöpakkujaga jutule ning veidi hiljem ta juba tutvustas meile tingimusi, vahendeid jms. Miinimumpalga juures lubati ookeaniäärses majas meile igale oma magamistuba koos suure voodiga, tasuta sööki ja auto kasutamisvõimalust (autoks 2015 a Ford Ranger). Mees ise oli selline omapärane. Leppisime kokku temaga, et järgmine päev kell 10 lahkume hostelist.

Hommikul kell 5 kuulsime koputamist meie toa uksel. Kohal see sama mees. Ta oli eelmisel päeval pannud toidu meie kappi, aga unustats, kus see täpselt on. Kui Mihkel talle näitama läks, küsis meie uus tööandja, et kas me iga päev magame nii kaua.

6.30 hommikul. Sama mees ukse taga ja energiliselt: "davai üles nüüd, lähme trenni ja mingit asja vaatama". Unesegastena virgusime vaikselt. Kuna eelnevalt oli juttu kell 10 stardist, siis ei tahtnud me midagi kuulda mingist muust jamast. Läksime seda talle ütlema. Tema aga ärritus ja sõimas meid: "kui te ei suuda distsipliini järgida ja "hüpata siis, kui ma käsin", siis minge oma Saksamaale, või kust iganes te pärit olete, tagasi". Selle peale saatsime mehe sõbralikult kuradile ja magasime edasi.

Neljapäeva varahommikul alustasime sõitu lõuna suunas. Aeg keskkonnavahetuseks.

Olen juba mitu päeva mõelnud kirjutada, aga kuidagi pole jõudnud. Jõuad töölt koju, jalkat, trenni, söömine, ja pärast seda nii väss, et tahaks ära magama minna.

Igatahes, vahepeal oli meil esimene palgapäev. Oh happy day! Läksime poodi ja lubasime endale igasugu maiustusi: õuna, banaani, kilo juustu, maapähklivõid ja kaks tahvlit šokolaadi ka. Mm... Nädala lõpus anti meile vaba päev. Otsustasime siin lähedal asuvas Tauranga linnas ööelu uudistada. Ühes baaris tegid kohalikud blingkellade ja paar numbrit suuremate T-särkidega tüübid meile väljakutse mängida piljardit õllede peale. Otsustasime Mihkliga proovida, kuigi head loota polnud. Poole mängu peal need hipsterid juhtisidki kõvasti, aga siis hakkasid edvistama. Tulime mängu tagasi ja ops, õlled olidki meie. Töö vahele hea lõõgastav õhtu. 

Tööst rääkides, siis seal on ka okei. Saame bossiga päris hästi läbi ning pauside ajal oleme temaga pea kõiki maailma asjad läbi arutanud. Taimede istutamise vahepeale aitasime tal ka nt mustikataimi rohida (tal on nimelt mustikafarm ka) ning kaevasime tema laste jaoks traktori kummid maa sisse, et nendest liivakast teha. 

Kui ma siin eelnevalt mainisin, et meie hostelis on rahvast pea igast maailma nurgast, siis tegelikult veidi liialdasin. Nimelt olid puudu Musta Mandri esindajad, kuniks aga üks päev toodi kohale terve bussitäis neid ka. Täitsa toredad on samas, ajavad oma asju ja mõned käivad meiega jalkat ka mängimas. 

Te Pukes algas meil nüüd neljas nädal. Tööd peaks praeguses kohas olema järgmise nädala alguseni. Eks siis vaatab edasi. Paari päeva pärast saab kuu aega reisi algusest täis. Aeg on kiiresti läinud. Vot. Mõned pildid ka.

Meie töökoht - kasvuhoone.

Ja selliseid taimi istutame, ikka väiksemast suuremasse potti, väiksemast suuremasse...

Panin siia NZ kaardi ka. Punase täpi peal ehk Aucklandis maandusime. Praegu oleme u musta täpi peal - Te Puke.

Boy-bändiga tuuril, Mike-Jou, J-No ja K-Dog

Aa, ja mu number on +62 1217 3400, kes helistada tahab

Täna lõppes kolmas tööpäev. Boss on kohalik farmer, hästi tore inimene paistab esmapilgul. Meie ülesandeks on väikeste kiivitaimede ümberistutamine suurematesse pottidesse. Selline liinitöö. Samas on palju plusse. Kuna töötame kasvuhoones, siis pole vahet, kas ilm on hea või mitte. Kes kiiviaias töötavad, need vihmaga tööd teha ei saa. Teiseks on ehk võimalik tänu farmeri tutvustele pärast seda tööd uus saada, eeldusel, et me piisavalt tublid oleme (see töö peaks kestma 2-3 nädalat, aga algus seegi). Lisaks on ta rääkinud meile igasugu huvitavaid asju, nt kuhu minna ja mida teha. Üks asi on lugeda raamatust, et mida teatud piirkonnas teha jne, teine asi on saada infot kohaliku käest. Ja omavahel saame töö ajal jutustada ja maailma asju arutada, parandada, kritiseerida, tõdesid ümber lükata ja kõike muud sellist, millest mehed kallimatest isoleeritud ja rutiinse töö juures räägivad.

Homme lahkuvad meie toakaaslased - iirlased. Samuti toredad inimesed. Põmst meie ainsad sõbrad siin. Seega saame endale uued tuppa. Vaadates praegust kontingenti, siis 95%ilise tõenäosusega on need sakslased. Sakslased... Nad on endiselt igal pool. Ja ma väga loodan, et need inimesed, kes otsustavad Eestis pagulaste sissevõtmise jms üle (kuna ma pole ammu uudiseid lugenud, siis ma ei tea, kui kaugel või mitte see teema on), on ise kunagi multikulti ühiskonnas lühemat või pikemat aega elanud. Ilma on tõenäoliselt raske kogu seda kammajjjaad ette kujutada. Meil siin hostelis on igast maailmajaost inimesi ja kui need õhtusöögi ajal sööklas kokku satuvad... Selline huvitav õhkkond. Aga see selleks :D

Lõikasin täna lõpuks varbaküüned ka ära. Viis päeva olin edasi lükanud. Rohkem praegu ei teagi, tahaks nüüd mõneks ajaks töörutiini sukelduda ja raha koguda. Nagu kuulnud, näinud ja lugenud oleme, siis siin ikka on, mida vaadata ja mille peale kulutada :) Ja varsti pildid ka. Kaua võib seda pikka juttu lugeda. Ps, kes oleks arvanud, et ka kuldsed kiivid on olemas?! Hämmastav.

Bueno, adios, amigos. Los vemos pronto!

Reede, 13.

Mõned ülestähendused eluolu kohta:

1. Meie hostelis, kus elab u 300 inimest, pole lubatud tarbida alkoholi. Seega ainsad droogid, mis meie elus praegu on, on kohv, küpsised ja sport.

2. Paar päeva tagasi käisime Mihkli tungival soovil ookeanist karpe (ehk molluskeid) korjamas. Mihkel ja Janno sõid kahe peale terve poti täie neid ära, mul hakkas juba ühest äärmiselt paha.

3. Nädalasel hosteli broneerimisel antakse meile iga päeva jaoks üks münt, mille eest saame duši all käia. Kui oled mündi sisestanud, kestab dušš täpselt 5 minutit. Kui pärast seda peaksid endiselt seebine olema, siis...

Eile käisime potentsiaalse tööandjaga jutul. Tundus nagu oleks hästi läinud. Ta isegi teadis, kus umbes Eesti on ning ka seda, et oleme endine NSV riik. Jäi mulje nagu ta arvaks, et oleme alles hiljuti vabaks saanud. See selleks. Homme peaksime tema juures alustama. Siiralt loodan, et kõik läheb hästi, sest päris pikalt on oldud niisama ning tagumine aeg lõpuks tööle hakata.

Täna olen u 15 kiivit ära söönud. Jeei. Läheb edasi

"Juust on meeste šokolaad" M. Paapsi

Öine Auckland

Boyband ning fish'n'chips kohalikus ookeaniäärses kohvikus

Poisid joogaga stressi maandamas ning meie töölislaager (ehk elukoht)

Elukoht lähivaates: minu ja Mihkli pesa, mina peal, tema all. Neid narisid meie toas kokku 6

Ma avastasin, et pildistada polegi nii lihtne, kui arvata võiks. Raske on jäädvustada staatiliselt teatud hetke elutruuna, nii nagu ta sulle näib. Lisaks sain tagasisidet, et siia üles laetud panoraampildid on liiga väiksed. Vabandust, püüan edaspidi paremini :D

Te Pukes möödub peagi nädal. Tööd veel ei ole ja see tekitab veidi tuska. Kuid ainult veidi. Lisaks meile on siin linnas vb ligi 1000 samasugust, kes ka kõik raha tahavad. Ja need pagana sakslased, neid on ikka üle mõistuse palju. Tähtsamaid sündmusi veel. Sain endale lõpuks käteräti. Samuti ostsime auto. Pisike Nissan Pulsar, nelja silindriga, 98' aasta. Mäest alla sõidab päris hästi, üles on natuke raskem. Vähemalt peaks see tööotsimisel väikese eelise andma. Lisaks muudab elu kergemaks, sest siin väikelinna ääres ja potentsiaalsete töökohtade vahel on vahemaad päris pikad. 

Lisaks aktiivsele tööotsimisele otsutasime stressi vähendamiseks uue autoga veidi ringi tiirutada. Oma eestlastest tuttavate ja nende saksa tuttavatega külastasime Wai-O-Tapu geisreid ja kuumaveebasseine.

Seal olid igasugu värvilised veekogud. Väidetavalt üle 100 kraadi kuumad, happelised ning lihtsalt öeldes surmavad.

Roheline järv. Ei, me ei ujunud seal

Heleroheline järv. Seal ka ei ujunud

Ma ei oska seda värvi nimetada

Enne kojuminekut käisime lähedal asuva kose juures. Seal ujusime!

Koseni jõudmiseks pidime läbi džungli rändama, ja seda sõna otseses mõttes. Much fun!

Selline ta on siis see maa

Esmaspäeval külastasime kolmekesi Mount Manganuid. Siuke mägi, veidi väiksem kui Suur Munakas.

 Teel tippu

Tipus. See mägi on siis mingi poolsaare viimane punkt. Kaugel vasakul peaks olema üks hetk Hawai.

All rannas peesitasime ka veits. Ja loomulikult käisime ujumas! Ainult ookean on väga külm veel. Rääkides ilmast, siis tegelikult on viimased päevad olnud äärmiselt päikselised. Sooja ka mingi 20+, hea soe pikutada. Ma vahepeal kartsin, et see riik ei suudagi pakkuda sellist troopikat ja kuuma, mis on üks põhjustest, miks mulle üldse meeldib rändamas käia. Õnneks ma eksisin. Ja siin pole suvi ju veel alanudki!

Nii. Spordiga hakkab ka vaikselt rutiin sisse kujunema. See pakub samuti rõõmu. Lisaks oma asjadele, mängimie õhtuti hosteli eest jalkat. Inglased, prantslased, sakslased ja paar eestlast. Need esimesed kolm rahvust on ju suured vutiarmastajad ning seega tase ikka päris kõrge.

Vot. Rohkem ei teagi praegu. Tahaks tööle saada. Aga ükskord ju ikka peab saama. Ladna, praegu kõik.

Tsauks :)

Te Puke

Pärast kaht ööd Aucklandis lahkusime sellest linnast. Igav hakkas. Liikusime tutvustele toetudes ja töölootuses Te Puke väikelinna (hääldus sarnaneb sõnale "cookie", mitte "puke" ehk "okse", kuigi nii on naljakam mõelda :D ). Te Puket nimetatakse mitte ametlikult kiivide pealinnaks ja enamus tööst peaks nende puuviljade ümber keerlema. Asusime elama hostelli, mis võimaldab majutada kuni 500 inimest, hetkel on siin u 300. Täis laagri möll. Kõik nurgad on sakslasi täis. 

Tööle pole kolmandal päeval paraku veel saanud. Meile oli nö ühes farmis koht olemas, kuid farmeriga kontakt on kehv, sest ta ei vasta meie kõnedele ega sõnumitele. Aga kuna siinkandis on kokku üle 1200 kiivi viljaaia, siis lootus elab loomulikult edasi. 

Neljapäeval pidime minema juba proovipäevale, kuid farmer viimasel hetkel jättis selle ära. Bäkkerite ja nende tööotsimise kohta sai taas kinnitust ütlus, et enne pole midagi kindel, kui on täiesti kindel. Ja ka siis ei pruugi veel lõplikult kindel olla. Laenutasime hostelist rattad ja läksime 6 km kaugusel olevat küla ja sealset randa vaatama. Meie üllatuseks tuli päike välja ja oli kohe täitsa üllatavalt soe. Kui Aucklandist bussiga siia sõitsime, õnnestus vedikene ka loodust näha. Paraku ei vastanud see eriliselt Uus-Meremaa lootustele. Nagu Mihkel ütles, siis paistis nagu oleks Lõuna-Eestis. Ilu otsa komistasime meie jalgrattasõidul eelnevalt mainitud Metuka ookeaniäärses külas.

Loomulikult kasutasime võimalust käia ookeanis ujumas. Vesi oli loomuilikult täitsa külm ja äärmiselt soolane. Aga rand oli iseenesest lummav. Peale meie polnud seal kedagi.

Pärast käisime veel kohalikus kohvikus kohalikku fish'n'chipse söömas. Tellisime kamba peale ühe portsu. Teenindaja tuli lauda koos söögiga ja ütles, et pani meile ühe kala niisama lisaks, muidu ei saa me kõhtu täis. Selline lahkus?! Inimesed on siin üldse hästi sõbralikud ja abivalmid.

Tegutseme edasi!

Lisan mõned lambi pildid Aucklandi linnast. 

Huvitav puu + kohalikud primaadid

Õppisin panoraami tegema

Esmaspäeva varahommik, Base hostel, Auckland

Eile õhtupoolikul jõudsime Uus-Meremaale. Reis siia kestis neli päeva, sh ligi 30 lennutundi. Avastasin, et labajalad on istumisest ja liikumatusest paistes, umbes nagu pärast hüppeliigese vigastust (kellel olnud, see teab), kuigi minul loomulikult mingit traumat olnud pole. Eks see ajaga taandub :)

Pärast kohale jõudmist oli väsimus suur. Lennukis hästi magada ei saa ning seal on ûldsegi raske mõista, kas tegemist on öö või päevaga, sest aknad on kinni ning ajatsoonid liiguvad ka edasi-tagasi. Lennukis kulub aeg filmide vaatamisele  ning õnneks on pikkadel otsadel Johnnie Walker koolaga tasuta, mis aitab aega veeta ning üldise paigal istumisega hakkama saada (olukord lennukis, stjuardess: "i'll bring you one more drink and then take a little rest, okay sir?" Ühest sai ikkagi loomulikult mitu, haha). Tegime hostelisse check-ini ära ja otsisime õhtuks kerge toidupoolise (selleks oli Domino pitsa ja suhkrut täis limonaad, jep). Loomulikult selline toitumine kaua kesta ei saa, vaid tuleb peagi pöörduda tagasi normaalse tasakaalustatud söömise juurde :)

Üldine emotsioon on positiivme. Kerge ärevus ja igatsus on ikka, aga see normaalne, sest turvalisest tavakeskkonnas on ikkagi tuldud kaugele teadmatusse. Samas peitub ka teadmatuses oma turvalisus. Ja kõik on siiski suurema eesmärgi nimel, nii et asi chill :) Tänane plaan näeb ette pisiasjade kordaajamist (telefoni nr, kohalik pangakonto, tööloa nr jm). Pärast seda võib tegelema hakata töö otsimisega.

Enne NZd (s.o siis Uus-Meremaa, kellel arusaamatuks jäi :D ), oli vahemaandumine Austraalias Brisbane'is. Lennujaam, kus sai alguse minu esimene töö- ja reisirännak. Pilvitu taevas, lõõskav päike, äratuntav troopiline õhk ja palmid - ideaalilähedane!

Kuna pole ammu mingit loovtööd ega mõtete üles tähendamist tienud nagu see blogi siin, siis on see täitsa raske kohe. Aga eks ma harjun :) Tervitused armsatele kodustele ja järgmise korrani!

Sõit päevast läbi öö järgmisse päeva

Valetasin,  järgmine peatus oli hoopis Bangkok, st siis, et lennuk pidi tankima. Sai veidi troopilist kliimat tunda. Üldiselt on mulle varem pikad lennureisid meeldinud - saab filme vaadata ja lennukisööki nautida - aga Dam-Bangkok viskas veidi üle juba. Nimelt kestis reis ca 11,5 tundi. Nii pikalt polegi varem lennanud. Samas sai nalja ka. Nt siis, kui Mihkel avastas, et talle on "kogemata" pandud söögieelistuseks "vegetarian special". 

Bangkok - Taiwan oli võrdlemisi kiire - kõigest 3,5 tundi. Kuna meil oli järgmise lennuni 10 tundi ja samas oli vaja linnuke kirja saada, siis käisime Taipei linna peal ka veidi ringi.

Väidetavalt endine maailma kõrgeim hoone? Taipei 101

Dam-dam-Amsterdam

Hakkab pihta. Tallinna lennujaam on tõesti väga hubane. just nagu uudistes räägiti. Proovin teist korda elus seda blogi asja, vaatab, mis välja tuleb. Lisan siia pilte, avaldan muljeid ja räägin taga oma kaaslasi.

Esimene peatus Amsterdamis, terve öö. Reisikaaslased tutvustasid kohalikku kultuuri, rahvuskööki jms. 

Meie giid + hostel

16 nariga ööbimiskoht

Reisikaaslased

Ōhtune Dam

Nüüd jälle lennujaamas ning lendamine võib jätkuda. Järgmine peatus Taiwan! :)